Metsas algavad hääled

Carolina Pihelgas kirjutab oma teises luulekogus „Metsas algavad hääled” suures osas loodusest. Ta vaatleb loodust, tunnetab seda, elab selles. Isegi inimesed Pihelga luuletustes muutuvad looduseks või vähemalt lahutamatuks osaks sellest: „... tumedad näod, käed / seljas t-särgid, helevalged hambad, suud nagu noorkuud”. Ja see on kindlasti väga õige ning aateline mõtte- ja nägemisviis, nii peakski olema, inimesed peaksidki olema osa loodusest. Pihelgas seda kindlasti on, tema lood võivad käia küll ka mujal, aga jõuavad ikka tagasi väljapoole üldtuntud tsivilisatsioone. Jõgi voolab küll läbi linna, aga „suure looduse poole”. „Metsas algavad hääled” on reisiluule, rändamise motiive ja selle otseseid kirjeldusi on muude teemade kõrval kindlasti kõige rohkem. Pihelgas luuletab liikumisest, korduvad märksõnad on rongid, laevad, kanuud, bussijaam, jalutamine, teise koju saatmine ja ise koju minemine. Luuletused käivad nii päris kaugeid kui ka lähedasi radu, eksootilised kujundid nagu mangoallee ja kõrbelinna müürid vahelduvad Koiva ääres tühjaks jäänud küladega. Ja ühtaegu räägib Pihelgas nii Eesti kui ka oma perekonna ajaloost, räägib väga lihtsalt, mulle tundub, et elu enese ees alandlikkust tundes. Autori keel on täpne ja minimaalne. Raamatus ei ole eriti kirevaid ega äkilisi tundeid, pigem jääb see kirjeldavaks, kuid kirjeldus on alati meisterlik. Luuletused on mahlakad ja huvitavad. Maailmaränduri pilgu läbi näidatakse nii lembe- kui ka sotsiaalteemasid: „Keegi kunagi pani / kastisüsteemile alguse / ja see ei olnud naine”. Andra Teede