#2 Barnen pÄ BrÄkmakargatan
LÀrmisepa tÀnava Lota
Ăhel pĂ€eval, kui LĂ€rmisepa tĂ€nava Lota oli parasjagu viis aastat vanaks saanud, Ă€rkas ta hommikul ja oli kohe algusest peale vihane. Ta oli nĂ€inud unes midagi niisugust, mis talle mitte sugugi ei meeldinud, ning ta uskus, et unes nĂ€htu ongi tĂ”si, vaene rumal Lota. Sestap ta vihaseks saigi.«Nad lĂ”id minu MĂ”mmi!» karjus Lota nagu Jeeriku hĂ€dapasun, kui ema tuli vaatama, miks ta kell kaheksa hommikul oma voodis istukil on ja ulub, rikkudes niiviisi salamisi kehtestatud ĂŒhiskondlikku hommikurahu.
«Kes su MÔmmit lÔi?» tahtis ema kohkunult teada saada.
«Joonas ja Miia-Maria!» oli Lotal kohe vastus teada.